Johan Laidoner

Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri ja tema naise Mari Saarseni esimese lapsena. Peres kasvas veel kolm nooremat last: Villem, Peeter ja Oskar. Laidoner õppis 1894. aastani Viiratsi vallakoolis. Hiljem asus perekond elama Viljandisse, ning seejärel õppis ta Viljandi 1. algkoolis ja Viljandi linnakoolis.
1900. aastal soovis Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu. Tal soovitati järgmisel aastal teha uus katse. Ta asus elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoole onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana.

Järgmisel aastal proovis ta uuesti ühineda sõjaväega ja 20. augustil tunnistati ta sõjaväekõlbulikuks. Ta asus teenima 110. Kaama sõjaväepolku Kaunasesse. Septembris 1902 astus Laidoner Vilno sõjaväekooli. Ta lõpetas kooli 5. mail 1905 oma kursuse parimana ja ta ülendati nooremleitnandiks. 17. oktoobril 1909 astus ta Nikolai Kindralstaabi Aakadeemiasse Sankt-Peterburis, mille lõpetas koos tulevase kindral Andres Larkaga 1912. aasta mais.

1911. aastal abiellus Maria Kruzewskaga, kes oli Peterburi Konservatooriumi üliõpilane.

Esimese Maailmasõja ajal sõdis Laidoner Galiitsias, Poolas ja Valgevenes Saksa Keisririigi ning Austria-Ungari Keisririigi vastu.



Johan Laidoner Läänerinde staabis 1915. aastal

1917. aastal kutsus Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee Johan Laidoneri 1. Eesti jalaväe diviisi ülemaks. Kuigi sõjavägi oli viletsas seisus, suutis ta selle muuta kiiresti võitlusvalmiks ja distsiplineerituks. Sellel kohal sai Laidoner olla ainult kuni 19. veebruarini 1918, kuna oli sunnitud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee survel ametist lahkuma.

Järgnevad kuud veetis Laidoner põhiliselt Petrogradis. Seal hakkas ta organiseerima nende sõdurie ja ohvitseride kodumaale saatmis, kes polnu veel Eesti diviisiga ühinenud. Peale Saksa okupatsiooni siirdus Laidoner tagasi Eestisse ja 23. detsembril 1918 sai temast sõjaväe ülemjuhataja. Oma ideed ja plaanid võttis ta kohe kasutusele. Ta lõi Sõjakooli ja maakondlikud vabatahtlike väeosad, nägi vajadust kasutusele võtta soomusrongide diviis koos soomusautode ja mobiilse jalaväega. Ta koostas väga efektiivse juhtimisstrukuuri sõjaväele.

20. jaanuaril 1919, kui punased olid Eesti pinnalt minema tõrjutud, ülendati Laidoner kindralmajoriks. Pärast Vabadussõja edukat lõppu lahkus ta sõjaväe ülemjuhataja kohalt ja ta ülendati kindralleitnandiks ning järgmisel aastal arvati reservi. Peale seda tegelas ta 1921.-1929. aastal poliitiikaga ja oli Riigikogu liige. Peale 1934. aasta riigipööret sai Laidoner endale uue ametikoha.

22. juunil tagandati Laidoner ametist ja kuu aega hiljem küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse. Seejärel viibis ta mitmes erinevas vanglas kuni 1952. aastani. Peale seda toimetati abikaasad Butõrka vanglasse, kus neile tehti teatavaks kohtuotsus. NSFV Kriminaalkoodeksi alusel mõisteti Laidoneridele 25-aastane vanglakaristus.
Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953. aastal Vladimiri vanglas ja ta maeti sama linna kalmistule. Mariat hoiti erinevates kinnipidamiskohtades kuni 1954. aastani, kuid peale vabastamist teda Eestisse ei lubatud. Eestisse naases ta alles 1961. aastal ja ta suri 1978. aastal.



Johan Laidoner 1941. aastal




Johan Laidoner 1952. aastal