Eesti Vabariigi loomine ja areng

Veebruarirevolutsioon sai alguse Peterburist. Sotsiaalsed probleemid süvenes üha kiiremini: toiduainete kättesaadavus oli väga kehv ja elamistingmused olid üleüldiselt väga halvad. Veebruari viimasel nädalal tulid inimesed tänavatele ja alustasid streikimist, kuid kuna olukord oli üsna lootusetu, siis Peterburi juhtimine läks üle Ajutisele Komiteele. 2. märtsil loobus Nikolai II troonist oma venna Mihhaili kasuks, kuid ka tema loobus sellest. Peale seda jõudis revolutsioon ka Eestisse. 6. märtsil määras Vene Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangu kuberneriks Jaan Poska.
Eestlased nägid selles võimalust iseseisvusele ja Eesti- ning Liivimaa ühendamisele. 8. aprillil toimus eestlaste meeleavaldus Petrogradis, kus nõuti Eestile autonoomiat. 12. aprillil kirjutas Ajutine Valitsus alla seadusele, mis andis Eestile ulatusliku autonoomia. See oli esimene selletaoline järeleandmine.

Peale Veebruarirevolutsiooni hakati mõtlema Eesti autonoomiale Vene impeeriumi koosseisus. Headeks näideteks eestlastele olid Soome autonoomia ja Poola iseseisvus. 1917 märtsis seati rahvuslaste koosolekul Tartus kokku autonoomiaseaduse projekt. 26.märts toimus Petrogradis hiiglaslik demonstratsioon, mis nõudis Eesti autonoomiat. Neli päeva hiljem loodi uus rahvuskubermang Eestima kubermangust ja Liivima kubermangu põhjaosaks. Uue haldusüksuse etteotsa asus kubermangukomissar Jaan Poska. Sellega sai eesti ajaloos esimest korda  teoks eestlaste asualade ühendamine terviklikuks haldusüksusseks, mille juhtimine oli eestlaste käes.

Venemaal olid  Peale Ajutise Valitsuse autoriteedi madalale langemist olid riigipöörde tegemiseks head eeldused ja ükskõik millise grupi püüe kukutada tollast süsteemi oleks olnud edukas.  Võimalusest otsustasid haarata kinni ainsana parteidest enamlaste partei. Lenin soovis esmalt haarata võimu Petrogradis ja seda ümbritsevates linnades, sealhulgas Tallinnas. Ajutine Valitsus ei suutnud hoolimata teadlikusest, et enamlased plaanivad riigipööret, midagi ette võtta. 25. oktoobril 1917 võtsid enamlastele alluvad väeüksused Petrogradi oma kontrolli alla. Neile ei osutatud suuremat vastuseisu.  Eestis olid enamlased septermbris võitnud linnavalimised Tallinnas ja Narvas. 23. oktoobril saatis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee oma komissarid Tallinna garnisoni väeosadesse, raudteejaamadesse ja riigiasutustesse. Punakaartlased patrullisid ka linnatänavatel. 26. oktoobril saadi teada Ajutise Valitsuse kukutamisest ning teade edukast riigipöördest edastati linlastele. 27. oktoober võttis Viktor Kingissepp võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Enamlased asusid läbi viima reforme, et viia Eesti üle kommunistlikule korrale.

Enamlaste võimuhaaramise järel tegutsesid edasi Maanõukogu ja Maavalitsus niiet Eestis kehtis kaksikvõim. Maanõukogu otsusega 15. novembril kehtisid Eestis vaid Maanõukogu otsused.

Jaanuaris 1918 tehti esimesed sammud iseseivuse saavutamiseks ja saadeti välisdelegatsioon uurima teiste riikide suhtumist Eesti iseseisvusesse. Samal ajal suurenes rahva rahulolematus enamlastega, sest nende sõnad ja teod lahknesid. Peale Asutava Kogu valimiste peatamist enamlaste poolt otsustati välja kuulutada iseseivus revolutsiooniliselt manifesti teel, mis deklaleerib Eesti suveräänsus.  18. veebruar algas sakslaste pealetung. Vene armee põgenes samal ajal Eestist.

19. veebruar loodi Päästekomitee, mille ülesandeks tegutseda erakorralistes oludes aga mille peamine ülesanne oli välja kuulutada iseseisvus. Sinna kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik.

Päästekomitee liikmed: Päts, Vilms ja Konik

21. veebruar kiideti heaks iseseisvusmanifesti tekst, mille põhiautoriteks olid Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson. Võimalus manifest välja kuulutada avanes Pärnus, kus Maanõukogu liige Hugo Kuusner luges ette manifesti teksti. 24. veebruaril manifesti ette lugeda ei jõutud aga linnatänavad kleebiti täis manifesti tekste.



Lõik iseseisvusmanifestist

3. märtsil sõlmitud Bret-Litovski lepinguga läksid vene alad Saksamaale. Saksamaa ei tunnustanud Eesti iseseisvust. Peale Saksamaal toimunud revolutsiooni läks võim tagasi eestlaste kätte 21. novembril.

11.novembril toimus üle mitme kuu esimene Ajutise Valitsuse kokkukutsumine, mis oli legaalne. Selle abil alustati relvastatud kaitsestruktuuri loomist (Eesti Kaitseliit). 28.novembril 1918 algas Vabadussõda.

Selleks, et tagada õiguslik kord Eesti riigile, kutsuti 23. aprillil 1919 demokraatlike üldvalimiste teel kokku Asutav Kogu, mis 15. juunil 1920 võttis vastu põhiseaduse. Põhiseadus sätestas kodanikuõigused, määras kõrgema võimu kandjaks rahva, seadusandlikuks võimuks Riigikogu ja täidesaatvaks võimuks Vabariigi Valitsuse. Valitsust hakkas juhtima riigivanem.

Asutava kogu avaistung 23. aprillil 1919

10.oktoobril 1919 võeti vastu maasaeadus, mille käigus riigistati  mõisate maa, hooned, loomad ja tehnika. Selle abil loodi eestlaste jaoks umbes 35 tuhat uut asundustalu. Esimesena said endale maad küsida sõdurid ja seejärel teised inimesed. Peale seda algas ka kiire majandustõus, kuna talumajandus arenes kiiresti. Kahjuks osutus see liiga kiireks ja 1923. aastal tabas Eestit kriis.

Majanduslanguse tõttu käivitas 1924.aastal Otto Strandman uus majanduspoliitika. Rahvasteliidu abiga viidi läbi panga- ja rahareform, millega kaasnes üleminek markadelt kroonidele.

Juba peale 1918. aastat taotles Eesti teiste riikide tunnustust, kuid otsustavalt tähtsaks sai Antanti Ülemnõukogu kõikide Balti riikide tunnustamine 26. jaanuaril 1921.