1905. aasta revolutsioon

Vene Keisririigi pealinnas Sankt-Peterburis algasid 9.jaanuaril Verise Pühapäeva tulemusel rahvarahutused. Selle tulemusena kirjutas 17.oktoobril keiser Nikolai II manifesti Venemaa Keisririigi kodaniku vabadustest ning valimisõigusest Riigiduumasse. 

12.-24. jaanuarul 1905 toimusid stregid (nt. Vagunitehas Dvigatel, Tallinna tselluloosivabrik jne). 26. jaanuaril keeldusid õppetööst Tartu Ülikooli üliõpilased. Streikides osales umbkaudselt 12000 inimest.

16. oktoobril 1905 toimusi demonstratsioon Tallinnas Uuel turul, kus oli 8000-10000 osavõtjat. Inimesed olid rahumeelsed ja ootasid saadikuid. Äkitselt piiras turu ümbruse ümber sõjaväeüksus (100-120 sõdurit) ning avasid kogunenute pihta tule - tapeti 94 ja vigastada sai üle 200 inimese.



Tallinnas Uuel Turul surnud ohvrite ära saatmine

Järgmine streik toimus 26. oktoobril, kuid juba 27.-29. novembril toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes eraldi kaheks koosolekuks. Ühel neist nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi.

1905. aasta oktoobris- novembris loodi pärast Nikolai II poolt välja antud manifesti Eesti esimesed legaalsed parteid. Sisuliselt olid peaagu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa keisririigi valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalikku omavalitsust.

Kuigi revolutsiooni juhtisid algselt sotsialistid, puudutas see hiljem ka teisi poliitilisi suundi. 27. novembril 1905 alustas Tartus tööd ligi 800 delegaadiga maalt ja linnast üle-eestiline rahvaasemike kongress, mis lõhenes kaheks - radikaalseks ja mõõdukaks osaks. Teine koosolek toimus 11. detsembril.

12.-20- detsembril 1905 ja ka 1906. aasta alguses põletati Põhja-Eesti maha 114 mõisahoonet ja Liivima kubermangus 230 mõisa. Rahutuste mahasurumiseks moodustati karistussalgad. Kokku hukkus nende tõttu kuni 18. veebruarini 1906 üle 300 inimese ja ihunuhtlust sai üle 600.



Kehtna mõis pärast 1905.aasta rüüstamist




Lohu mõis pärast 1905. aasta rüüstamist

 

1905. aasta revolutsioon oli eestlaste jaoks tähtsa rolliga, kuna sel ajal hakkas eestlaste seas levima esimest korda mõte Eesti iseseisvumisest või vähemalt autonoomiast. Niisiiis võib öelda, et rahvarahutused olid üheks esimeseks ajendiks vabariigi tekkimisele.