Eestlased Esimeses Maailmasõjas

Esimene Maailmasõda algas 28. juuli 1914 Antanti ja Keskriikide vahel. Kogu maailm võttis sõja teate positiivselt vastu, kuna sõda oli oodatud. Eestlased seevastu sõdimisest eriti huvitatud ei olnud. Üheltpoolt ei soovitud sõdida vene tsaar eest, kuid teiseltpoolt ei soovitud näha Saksamaa võitu. Mida rohkem aega möödus, seda kiiremini tekkis sõjatüdimus ja kartus lõpptulemuste ees.

Otsene sõjategevus ei mõjutanud Eestit eriti kuni 1917. aastani. Siiski toimus ka eestlaste jaoks mobilisatsioon. Esimesel sõja aastal võeti teenistusse umbes 35500 sõdurit, kuid kogu sõja jooksul kokku umbes 100 tuhat meest. Neist kümnendik langes sõjas.

Eesti sõdurid Esimeses Maailmasõjas

1915. aastaks olid Saksa väed hõivanud Poola, Leedu ja Kuramaa. Suurteks sõjaväelaagriteks muudeti Tartu, Narva, Valga, Võru jt linnad. 1917. aastast sai Eestist lähitagala ja siia koondati üle 200 tuhande relvastatud mehe.   

Sõda mõjus laastavalt majandusele. Raudteed olid koormatud ja seetõttu halvenes tooraine kättesaadavus, kaubandus katkes Läänemerel ja tööjõu kvaliteet langes, kuna oskustöölised olid mobiliseeritud.

Samal ajal elavnes sõja tõttu rahvuslik liikumine. Olulisemad neist olid Linnadeliidu Komitee Tallinnas ja Põhja-Balti Komitee Tartus. Mõlemad tegelesid ametlikult armee ja sõjapõgenike aitamise ja tagala korrastamisega, kuid selle kõrval propageeriti varjatult rahvuslust.

1918. aastal 11. novembril lõppes Esimene Maailmasõda Antanti võiduga. Samal ajal lagunes 3 suurt impeeriumi: Saksa, Vene ja Austria-Ungari.

Järeldusena võib öelda, et sõda puudutas enamike eestlasi negatiivselt. Siiski saab väita, et iseseisvumisel sai ära kasutada suurt segadust Venemaal, mille põhjustas riigikorra vahetus.