teisipäev, 1. detsember 2015

1924. aasta riigipöörde katse


1924. aasta 1. detsembri varahommikul üritas EKP (Eesti Kommunistlik Partei) teha relvastatud riigipöördekatset. Umbes 300 relvastatud võitlussalklast ründas Tallinnas valitsusasutusi, sõjaväeosi ja sidekeskusi. Kuna mäassajatel puudus rahva toetus suruti mäss maha kahe ja poole tunniga ning enne kui kommunistid jõudsid Moskvalt abi paluda.

Riigipöördekatse käigus sai surma 5 ohvitseri, 3 kadetti, 2 sõdurit, 4 eraisikut ja 5 politseiniku. Haavatuid oli 41. Mässajad ründasid riigiasutusi käsigranaatidega, mistõtu hukkuski inimesi. Eelisjärjekorras vallutati Tondil asunud sõjakool. 

Rünnaku käigus ka tolleaegne teedeminister Kark, kes läks uurima, mis toimub raudteel. Mässajad tungisid ka Balti jaama ja peapostkontorisse. Mõnel pool purustati raudteesildu kuid ülestõus Tallinnast väljapoole eriti ei jõudnud , sest sellele pandi kiirelt piir. Mässu käigus jõudi kaaperdada ka kaks lennukit.

Peale ebaõnnestunud riigipöörde katset kutsuti kokku ka riigikogu erakorraline koosolek ning kuulutati välja sõjaseisukord. Hiljem arreteeriti ligi 500 seotud inimest. 2008. esilinastus riigipöördekatsest ka film: "Detsembrikuumus".


Stseen filmist "Detsembrikuumus"

Viktor Kingissepp

Viktor Eduard Kingissepp sündis 1888 Saaremal Kaarma-Suure vallas taluperre. 1905. aasta revolutsiooni ajal oli just tema Kuressaare poeglaste gümnaasiumis algatanud õpilasstreigi. 1906 lõpetas ta kooli ja läks Peterburgi loodusteadusi õppima. Vene Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei nõudel läks ta 1910 Moskvasse ja õppis seal germaani-romaani keeleteaduskonnas, hiljem õigusteaduskonnas. Alles peale veebruarirevolutsiooni 1917 sai ta õigusteaduste kandidaadiks. Esimese maailmasõja alguses saatis salapolitsei Kingisseppa kahtlase käitumise tõttu asumisele Kaasani ja hiljem Tveri.

1916 mobiliseeriti Kingissepp sõjaväkke ja ta saadeti Kaukaasia rindele. 1917 juulis saabus Kingissepp tagasi Eestisse ja võttis siin peale oktoobripööret võimu. Kingissepp näitas üles ka enamlase kohta üllatavat leebust, kui väidetavalt päästis märatsevate punaväelaste käest Jüri Vilmsi ning asendas Jaan ja Aleksander Tõnissonile määratud surmanuhtlused maalt väljasaatmisega. Sakslaste saabumisega lahkus ta eestist koos teiste enamlastega.

1918 läks Kingissepp tagasi Venemaale, kus temast sai Tšekaa liige. Temast sai üks kõrgematest Venema revolutsiooniaegsetest kohtumõistjatest. Peale Saksa okupatsiooni lõppu naases Kingissepp Eestisse. Ta pidas Eesti iseseisvumist veaks. Sai põrandaaluse liikumise juhiks. 1921-22 sai Kingisseppast tagaotsituim kommunist Eestis. 1922 ta arreteeriti ja hiljem lasti maha. Samal aastal nimetati Jamburgi linn Venemaal ümber Kingissepaks.


 

Jaan Anvelt

Jaan Anvelt sündis 18. aprill 1884 talupoja peres Viljandimaal Võisiku vallas Oorgus. Esimesena õppis ta kohalikus vallakoolis, peale seda Kolga-Jaani, Juuru ja Pilistvere kihelkonna koolis. 1903. aastal lõpetas Tartu Õpetajate seminari.

Peale kooli asus kontoriametnikuna tööle Peterburgi ja seejärel hakkas 1905. aastal Toilas koolmeistriks. Ta tegutses kohalikus haridus- ja karskusseltsis ning juhatas näiteringi ja laulukoori. 1907. aastal läks Peterburgi õigusteadust õppima, kuid juba 1911. aastal heideti ülikoolist välja revolutsioonilise tegevuse tõttu. 1912. aastal lõpetas ta selle eksternina ja asus tööle Narva advokaadiabina. Samal ajal osales ta Eestis töölisliikumistel ja ühines Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteiga.

Anvelt asutas koos Johannes Käsperti ja Villem Bukiga vasakpoolse ajalehe Kiir. Hiljem tegutses ta ka kirjanikuna ja kasutas pseudonüüme Eessaare Aadu ja K. Maatamees.

Esimese maailmasõja ajal tegi Anvelt Narvas põrandaalust parteitööd. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel oli ta lühikest aega Narva Tööliste ja Soldatite Nõukogu esimees, seejärel tuli aga Tallinna, kus andis välja taas ajalehte "Kiir". Samal aastal valiti Anvelt  Nõukogude Üle-Venemaalise Kesktäitevkomitee ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmeks. Ta võttis aktiivselt osa Oktoobrirevolutsioonist Eestis ja Tallina Komitee ning Põhja-Balti Komitee liige.

Saksa okupatsiooni ajal põgenes Anvelt Petrogradi ja teenis Vene kodusõja ajal suurtükiväes. 29. novembril 1918 vallutati punaväelaste poolt Narva ja seal seati sisse Eesti Töörahva Kommuun, mille juhiks sai Jaan Anvelt. 1919 saadeti kommuun laiali ja peale seda oli ta sõjaväekomissar.



Jaan Anvelt 1925


1924. aastal detsembris juhtis Anvelt relvastatud riigipööret Eestis, kuid kuna katse ebaõnnestus pidi ta Eestist 1925.aastal põgenema. Peale seda tegeles ta parteitööga Venemaal, kuid 1937. aastal esitati talle süüdistus reetmises ja 12. detsembril 1937 ta hukati.

Jaan Anvelt oli abielus kolmel korral ja tal oli poeg Jaan Anvelt (11.mai 1936- 3.november 2001)

Vabadussõda


Vabadussõja algus

Eeldused ja esimesed lahingud

1917. aasta suvel moodustati Maanõukogu Venemaa autonoomse Eestimaa kubermangu valitsemiseks. 19. veebruaril 1918. aastal võttis Maanõukogu vastu otsuse Päästekomitee moodustamisest. Sinna kuulusid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Koostati Iseseisvusmanifest, milles esmakordselt nimetati Eestit iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 24. veebruaril 1918. aastal loeti tulevases Eesti Panga hoones ette Iseseisvusmanifest ning Eesti Vabariik oli sündinud. Seal samas moodustati ka Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts.

Saksa vägede edasitung idarindel aga jätkus. Brestis toimunud rahuläbirääkimised Nœukogude Venemaa ja Keisririikide vahel olid katkenud ning baltisakslaste küüditamine Eestist andis samuti sobiva ettekäände. 1918. aasta märtsiks oli sakslaste kätte läinud kogu Eesti territoorium, seal hilgas ka Narva ja Jaanilinn. Võim läks Saksa sõjaväelaste kätte ning Eesti iseseisvust ja Ajutist Valitsust ei tunnustatud.

1918. aastal puhkes Saksamaal revolutsioon, milles kukutati keiser ja ametisse seati uus valitsus. 11. novembril kirjutati alla Compiègne'i vaherahule ning üsna pea alustati saksa vägede väljaviimist. Ajutine Valitsus astus taas kokku ning sakslastelt täieliku võimu ülevõtmiseni jõuti 21. novembril.

Ära kasutades Saksamaal puhkenud revolutsiooni, tühistas 13. novembril 1918. aastal Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud Brest-Litovski rahu. Novembri lõpus koondas Punaarmee märkimisväärsed jõud Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast- Narva alt Tallinna peale ning Pihkva ruumist Võru ja Valga poole. Punaarmee rünnak Narvale 22. novembril hoiti sakslaste poolt tagasi, kuid ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad sõjalised jõud.

18. novembril tungis Punaarmee Lätisse ja 28. novembril kahe diviisi jõududega üle Eesti piiri Narvas. 28. novembril 1918. aastal algas Narva all Eesti Vabadussõda. Vabadussõjas olid Narva vene gümnasistid ühed esimesed, kes astusid relv käes bolševikele vastu. Mitme tunni vältel löödi Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Pärast Narva vallutamist tõsteti esile Eesti enamlased- kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun. Juhtohjad ETK territooriumil läksid kommuuni nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Taas natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, omanikelt konfiskeeriti vara ning poliitilised vastased suruti maha "punase terrori" läbi.

Rahvaväe moodustamine

Eesti rahvaväe organiseerimine oli alles alanud. 16. novembril 1918 otsustas Eesti Ajutine Valitsus hakata looma vabatahtlikest Rahvaväge, kuhu kavatseti värvata 25 000 meest. Plaanis oli formeerida diviis, mis koosneks kuuest jalaväepolgust, ühest ratsaväe- ja suurtükipolgust. Sõjaväel olid juba eos suured varustusprobleemid, kuid suurimaks raskuseks kujunes vabatahtliku mobilisatsiooni täielik läbikukkumine.  Rindele suudeti saata umbes 2200 meest, lisaks 14 000 kaitseliitlast, vähem kui pooled neist püsside ja varustusega ning ilma ainsagi suurtükita.

Värbamise ebaõnnestumise peamiseks põhjuseks oli rahva seas leviv sõjatüdimus ning igasuguse eneseusu puudumine. Samuti oli teatud hulk Eesti elanikkonnast küllaltki bolševistlikult meelestatud. Ka noore riigi enda juhtkonnas puudus selge üksmeel, kuid sellest hoolimata otsustati Eesti iseseisvust iga hinna eest kaitsta. 23. detsembril nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Reaalsete kaitsejõudude moodustamiseks kuulutati 1. detsembril välja sundmobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919. aastaks tõi kokku ainult 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid esimeses maailmasõjas osalenud Eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud.

Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest kaitstud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja muud varustust. USA abistas Eestit eelkõige humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Soome vabatahtlikud.


Soome vabatahtlikud Tallinnas

Lahingutegevus 1919. aastal 

7. jaanuaril läks Rahvavägi üle vastupealetungile. Esialgu saavutati edu Põhja-Eestis, kus üksteise järel vabastati Tapa, Kunda, Rakvere ja Jõhvi. Samal ajal algasid lahingud ka Lõuna-Eestis. 14. jaanuaril hõivasid soomusrongid ja leintant Julius Kuperjanovi partisanid ootamatu löögiga Tartu. Seepeale tõi aga Punaarmee väejuhatus kohale värskeid jõude ning kogu ülejäänud Lõuna-Eesti vabastamiseks peeti raskeid lahinguid. Valga ja Võruni jõudis Rahvavägi 1. veebruaril. Seega oli Eesti pind vaenuvägedest puhastatud, kuid mitte kauaks. Enamlased koondasid uusi jõude ning veebruarist kuni maini peeti Lõuna-Eestis ägedaid kaitselahinguid. Säästmaks maad uutest purustustest otsustati viia sõjategevus Eestist väljaspoole.

Üks olulisemaid lahinguid Vabadussõjas oli Paju lahing (31. jaanuar- 2. veebruar)

Paju mõis oli Valga linna kaitse võti. Kuigi eestlastele tulid appi soomlased, oli see lahing mõlemale poolele kaotusterohke. Selles lahingus langes ka ülemleitnant Kuperjanov. Mõni aeg hiljem andis ülemjuhataja Laidoner partisanide pataljonile ametlikult Kuperjanovi nime. Sellega oli Eesti sõjavägi saanud esimese isikunimelise väeosa.

Paju lahing

Landeswher'i sõda (5. juuni- 3. juuli)

Läti Ajutine Valitsus polnud suutnud luua küllalt tugevaid rahvuslikke sõjajõude ja pidi seetõttu tuginema baltisaksa vabatahtlikest koosnevale maakaitseväele ja saksa sõjaväeüksustele. Sakslased kukutasid sõjalise riigipöörde käigus Läti ajutise Valitsuse ning püüdsid seejärel haarata enda kontrolli alla võimalikult suurt osa Läti territooriumist. Mõistagi kujunes Eesti Rahvaväe jõudmine Läti pinnale sakslaste jaoks ebameeldivaks üllatuseks ning nad nõudsid Eesti üksuste tagasitõmbumist. See kasvas kiiresti üle suureks relvakonfliktiks ehk Landeswher'i sõjaks. Sõja algul vallutasid sakslased Võnnu linna. Otsustav murrang leidis aset Võnnu lahingus, mis lõppes eestlaste võiduga.

Sõja lõpetamine

1919. aasta teisel poolel sõjategevus vaibus ning otsene oht Eesti iseseisvusele näis vähenevat. Olukord muutus pärast Vene Loodearmee ebaõnnestunud pealetungi Petrogradile. Novembris jõudis punaarmee taganevate valgekaartlaste kannul uuesti Eesti piirini ning terve detsembrikuu vältel tuli Rahvaväel tõrjuda Punaarmee üliägedaid rünnakuid Narvale. Vaenlane õnnestus seegi kord tagasi lüüa, kuid veelgi suuremate kaotuste hinnaga. Rindeolukord halvenes, mistõttu tõusis sõja lõpetamise vajadus senisest teravamalt päevakorda. Kuna teised Balti riigid ei olnud endiselt valmis rahukõnelustega riskima, otsustas Jaan Tõnissoni valitsus minna läbirääkimistele üksi.

Tartu rahuleping

Eesti-Vene rahukonverents toimus Tartus ja kestis ligi kaks kuud. Eestit esindas 5-liikmeline delegatsioon. Selle esimees oli endine välisminister Jaan Poska. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. Leping lõpetas sõja, tagas Eestile soodsa idapiiri ning lahendas mitmed majanduslikud probleemid. Venemaa tunnustas tingimusteta Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks kõigist varasemastest õigustest Eesti suhtes. Tartu rahu oli olulisim välisleping kogu omariikluse ajaloos.
Tartu rahulepingu läbirääkimised







Johan Laidoner

Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri ja tema naise Mari Saarseni esimese lapsena. Peres kasvas veel kolm nooremat last: Villem, Peeter ja Oskar. Laidoner õppis 1894. aastani Viiratsi vallakoolis. Hiljem asus perekond elama Viljandisse, ning seejärel õppis ta Viljandi 1. algkoolis ja Viljandi linnakoolis.
1900. aastal soovis Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu. Tal soovitati järgmisel aastal teha uus katse. Ta asus elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoole onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana.

Järgmisel aastal proovis ta uuesti ühineda sõjaväega ja 20. augustil tunnistati ta sõjaväekõlbulikuks. Ta asus teenima 110. Kaama sõjaväepolku Kaunasesse. Septembris 1902 astus Laidoner Vilno sõjaväekooli. Ta lõpetas kooli 5. mail 1905 oma kursuse parimana ja ta ülendati nooremleitnandiks. 17. oktoobril 1909 astus ta Nikolai Kindralstaabi Aakadeemiasse Sankt-Peterburis, mille lõpetas koos tulevase kindral Andres Larkaga 1912. aasta mais.

1911. aastal abiellus Maria Kruzewskaga, kes oli Peterburi Konservatooriumi üliõpilane.

Esimese Maailmasõja ajal sõdis Laidoner Galiitsias, Poolas ja Valgevenes Saksa Keisririigi ning Austria-Ungari Keisririigi vastu.


Johan Laidoner Läänerinde staabis 1915. aastal


1917. aastal kutsus Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee Johan Laidoneri 1. Eesti jalaväe diviisi ülemaks. Kuigi sõjavägi oli viletsas seisus, suutis ta selle muuta kiiresti võitlusvalmiks ja distsiplineerituks. Sellel kohal sai Laidoner olla ainult kuni 19. veebruarini 1918, kuna oli sunnitud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee survel ametist lahkuma.

Järgnevad kuud veetis Laidoner põhiliselt Petrogradis. Seal hakkas ta organiseerima nende sõdurie ja ohvitseride kodumaale saatmis, kes polnu veel Eesti diviisiga ühinenud. Peale Saksa okupatsiooni siirdus Laidoner tagasi Eestisse ja 23. detsembril 1918 sai temast sõjaväe ülemjuhataja. Oma ideed ja plaanid võttis ta kohe kasutusele. Ta lõi Sõjakooli ja maakondlikud vabatahtlike väeosad, nägi vajadust kasutusele võtta soomusrongide diviis koos soomusautode ja mobiilse jalaväega. Ta koostas väga efektiivse juhtimisstrukuuri sõjaväele.

20. jaanuaril 1919, kui punased olid Eesti pinnalt minema tõrjutud, ülendati Laidoner kindralmajoriks. Pärast Vabadussõja edukat lõppu lahkus ta sõjaväe ülemjuhataja kohalt ja ta ülendati kindralleitnandiks ning järgmisel aastal arvati reservi. Peale seda tegelas ta 1921.-1929. aastal poliitiikaga ja oli Riigikogu liige. Peale 1934. aasta riigipööret sai Laidoner endale uue ametikoha.

22. juunil tagandati Laidoner ametist ja kuu aega hiljem küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse. Seejärel viibis ta mitmes erinevas vanglas kuni 1952. aastani. Peale seda toimetati abikaasad Butõrka vanglasse, kus neile tehti teatavaks kohtuotsus. NSFV Kriminaalkoodeksi alusel mõisteti Laidoneridele 25-aastane vanglakaristus.
Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953. aastal Vladimiri vanglas ja ta maeti sama linna kalmistule. Mariat hoiti erinevates kinnipidamiskohtades kuni 1954. aastani, kuid peale vabastamist teda Eestisse ei lubatud. Eestisse naases ta alles 1961. aastal ja ta suri 1978. aastal.


Johan Laidoner 1941. aastal



Johan Laidoner 1952. aastal

Eesti Vabariigi loomine ja areng

Veebruarirevolutsioon sai alguse Peterburist. Sotsiaalsed probleemid süvenes üha kiiremini: toiduainete kättesaadavus oli väga kehv ja elamistingmused olid üleüldiselt väga halvad. Veebruari viimasel nädalal tulid inimesed tänavatele ja alustasid streikimist, kuid kuna olukord oli üsna lootusetu, siis Peterburi juhtimine läks üle Ajutisele Komiteele. 2. märtsil loobus Nikolai II troonist oma venna Mihhaili kasuks, kuid ka tema loobus sellest. Peale seda jõudis revolutsioon ka Eestisse. 6. märtsil määras Vene Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangu kuberneriks Jaan Poska.
Eestlased nägid selles võimalust iseseisvusele ja Eesti- ning Liivimaa ühendamisele. 8. aprillil toimus eestlaste meeleavaldus Petrogradis, kus nõuti Eestile autonoomiat. 12. aprillil kirjutas Ajutine Valitsus alla seadusele, mis andis Eestile ulatusliku autonoomia. See oli esimene selletaoline järeleandmine.

Peale Veebruarirevolutsiooni hakati mõtlema Eesti autonoomiale Vene impeeriumi koosseisus. Headeks näideteks eestlastele olid Soome autonoomia ja Poola iseseisvus. 1917 märtsis seati rahvuslaste koosolekul Tartus kokku autonoomiaseaduse projekt. 26.märts toimus Petrogradis hiiglaslik demonstratsioon, mis nõudis Eesti autonoomiat. Neli päeva hiljem loodi uus rahvuskubermang Eestima kubermangust ja Liivima kubermangu põhjaosaks. Uue haldusüksuse etteotsa asus kubermangukomissar Jaan Poska. Sellega sai eesti ajaloos esimest korda  teoks eestlaste asualade ühendamine terviklikuks haldusüksusseks, mille juhtimine oli eestlaste käes.

Venemaal olid  Peale Ajutise Valitsuse autoriteedi madalale langemist olid riigipöörde tegemiseks head eeldused ja ükskõik millise grupi püüe kukutada tollast süsteemi oleks olnud edukas.  Võimalusest otsustasid haarata kinni ainsana parteidest enamlaste partei. Lenin soovis esmalt haarata võimu Petrogradis ja seda ümbritsevates linnades, sealhulgas Tallinnas. Ajutine Valitsus ei suutnud hoolimata teadlikusest, et enamlased plaanivad riigipööret, midagi ette võtta. 25. oktoobril 1917 võtsid enamlastele alluvad väeüksused Petrogradi oma kontrolli alla. Neile ei osutatud suuremat vastuseisu.  Eestis olid enamlased septermbris võitnud linnavalimised Tallinnas ja Narvas. 23. oktoobril saatis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee oma komissarid Tallinna garnisoni väeosadesse, raudteejaamadesse ja riigiasutustesse. Punakaartlased patrullisid ka linnatänavatel. 26. oktoobril saadi teada Ajutise Valitsuse kukutamisest ning teade edukast riigipöördest edastati linlastele. 27. oktoober võttis Viktor Kingissepp võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Enamlased asusid läbi viima reforme, et viia Eesti üle kommunistlikule korrale.

Enamlaste võimuhaaramise järel tegutsesid edasi Maanõukogu ja Maavalitsus niiet Eestis kehtis kaksikvõim. Maanõukogu otsusega 15. novembril kehtisid Eestis vaid Maanõukogu otsused.

Jaanuaris 1918 tehti esimesed sammud iseseivuse saavutamiseks ja saadeti välisdelegatsioon uurima teiste riikide suhtumist Eesti iseseisvusesse. Samal ajal suurenes rahva rahulolematus enamlastega, sest nende sõnad ja teod lahknesid. Peale Asutava Kogu valimiste peatamist enamlaste poolt otsustati välja kuulutada iseseivus revolutsiooniliselt manifesti teel, mis deklaleerib Eesti suveräänsus.  18. veebruar algas sakslaste pealetung. Vene armee põgenes samal ajal Eestist.
19. veebruar loodi Päästekomitee, mille ülesandeks tegutseda erakorralistes oludes aga mille peamine ülesanne oli välja kuulutada iseseisvus. Sinna kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik.



Päästekomitee liikmed: Päts, Vilms ja Konik

21. veebruar kiideti heaks iseseisvusmanifesti tekst, mille põhiautoriteks olid Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson. Võimalus manifest välja kuulutada avanes Pärnus, kus Maanõukogu liige Hugo Kuusner luges ette manifesti teksti. 24. veebruaril manifesti ette lugeda ei jõutud aga linnatänavad kleebiti täis manifesti tekste.


Lõik iseseisvusmanifestist

3. märtsil sõlmitud Bret-Litovski lepinguga läksid vene alad Saksamaale. Saksamaa ei tunnustanud Eesti iseseisvust. Peale Saksamaal toimunud revolutsiooni läks võim tagasi eestlaste kätte 21. novembril.

11.novembril toimus üle mitme kuu esimene Ajutise Valitsuse kokkukutsumine, mis oli legaalne. Selle abil alustati relvastatud kaitsestruktuuri loomist (Eesti Kaitseliit). 28.novembril 1918 algas Vabadussõda.

Selleks, et tagada õiguslik kord Eesti riigile, kutsuti 23. aprillil 1919 demokraatlike üldvalimiste teel kokku Asutav Kogu, mis 15. juunil 1920 võttis vastu põhiseaduse. Põhiseadus sätestas kodanikuõigused, määras kõrgema võimu kandjaks rahva, seadusandlikuks võimuks Riigikogu ja täidesaatvaks võimuks Vabariigi Valitsuse. Valitsust hakkas juhtima riigivanem.

Asutava kogu avaistung 23. aprillil 1919

10.oktoobril 1919 võeti vastu maasaeadus, mille käigus riigistati  mõisate maa, hooned, loomad ja tehnika. Selle abil loodi eestlaste jaoks umbes 35 tuhat uut asundustalu. Esimesena said endale maad küsida sõdurid ja seejärel teised inimesed. Peale seda algas ka kiire majandustõus, kuna talumajandus arenes kiiresti. Kahjuks osutus see liiga kiireks ja 1923. aastal tabas Eestit kriis.

Majanduslanguse tõttu käivitas 1924.aastal Otto Strandman uus majanduspoliitika. Rahvasteliidu abiga viidi läbi panga- ja rahareform, millega kaasnes üleminek markadelt kroonidele.

Juba peale 1918. aastat taotles Eesti teiste riikide tunnustust, kuid otsustavalt tähtsaks sai Antanti Ülemnõukogu kõikide Balti riikide tunnustamine 26. jaanuaril 1921.

Eestlased Esimeses Maailmasõjas

Esimene Maailmasõda algas 28. juuli 1914 Antanti ja Keskriikide vahel. Kogu maailm võttis sõja teate positiivselt vastu, kuna sõda oli oodatud. Eestlased seevastu sõdimisest eriti huvitatud ei olnud. Üheltpoolt ei soovitud sõdida vene tsaar eest, kuid teiseltpoolt ei soovitud näha Saksamaa võitu. Mida rohkem aega möödus, seda kiiremini tekkis sõjatüdimus ja kartus lõpptulemuste ees.

Otsene sõjategevus ei mõjutanud Eestit eriti kuni 1917. aastani. Siiski toimus ka eestlaste jaoks mobilisatsioon. Esimesel sõja aastal võeti teenistusse umbes 35500 sõdurit, kuid kogu sõja jooksul kokku umbes 100 tuhat meest. Neist kümnendik langes sõjas.

Eesti sõdurid Esimeses Maailmasõjas



1915. aastaks olid Saksa väed hõivanud Poola, Leedu ja Kuramaa. Suurteks sõjaväelaagriteks muudeti Tartu, Narva, Valga, Võru jt linnad. 1917. aastast sai Eestist lähitagala ja siia koondati üle 200 tuhande relvastatud mehe.   

Sõda mõjus laastavalt majandusele. Raudteed olid koormatud ja seetõttu halvenes tooraine kättesaadavus, kaubandus katkes Läänemerel ja tööjõu kvaliteet langes, kuna oskustöölised olid mobiliseeritud.

Samal ajal elavnes sõja tõttu rahvuslik liikumine. Olulisemad neist olid Linnadeliidu Komitee Tallinnas ja Põhja-Balti Komitee Tartus. Mõlemad tegelesid ametlikult armee ja sõjapõgenike aitamise ja tagala korrastamisega, kuid selle kõrval propageeriti varjatult rahvuslust.

1918. aastal 11. novembril lõppes Esimene Maailmasõda Antanti võiduga. Samal ajal lagunes 3 suurt impeeriumi: Saksa, Vene ja Austria-Ungari.

Järeldusena võib öelda, et sõda puudutas enamike eestlasi negatiivselt. Siiski saab väita, et iseseisvumisel sai ära kasutada suurt segadust Venemaal, mille põhjustas riigikorra vahetus.

Konstantin Päts


Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874. aastal Pärnumaal Tahkuranna vallas. Ta oli Eesti riigitegelane, Eesti vabariigi esimene president ning elukutselt jurist. Tal oli neli venda ja üks õde ning ta oli õigeusklik.
Pätsi haridustee sai alguse Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolist, jätkudes seejärel Raeküla Nikolai koolis ning Riia Vaimulikus Seminaris. 1894–1898 aastatel õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas Rooma õiguse teemal. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga.

1900. aastal asus Päts tööle Tallinnas advokaat Jaan Poska abilisena. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte Teataja. 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. Päts valiti 8. veebruaril 1905 Tallinna linnanõunikuks ja 19. aprillil sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta 2. detsembrist ka linnapea kohusetäitja.

Konstantin Päts
Konstantin Päts

1933. aasta 21. oktoobril valiti ta üleminekuvalitsuse riigivanemaks ja 24. jaanuaril sai temast peaminister. Ta oli riigivanema ülesannetes Peaminister, Riigihoidja ja alates 24. aprillist EV president. Seda perioodi nimetavad tema vastased "vaikivaks ajastuks". Ta algatas riigireformi, uue presidentaalse põhiseaduse vastuvõtmise ja ühiskonna ümberkorraldamise kohalike ja kutsealaste omavalitsuste võrgustiku alusel.

Konstantin Päts vahistati 30. juulil 1940. aastal oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Baškiirias, Ufaas vabakäiguvang, pärast seda 1942. aasta lõpus Kirovis, riikliku julgeolekuvalitsuse vanglas. Ta viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas 1. jaanuarist 1955. aastast kuni 18. jaanuarini 1956, mil ta seal ka suri.

Konstantin Päts NKVD vanglas

Jaan Tõnisson


Jaan Tõnisson sündis 1868 Viljandi lähedal Tänassilma talus. Kodus valitses vennastekoguduse vaim. Peale Tusti külakoolis õppimist sooritas Tallinna Gümnaasiumis küpsuseksamid. 1888 asus õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ja õpingud lõpetas 1892. 1894 läks tööle Venemaale Orjoli. Edasine karjäär teda aga ei paelunud ning ta tuli 1896 Eestisse.

1896 ostis kultuurirühmitus eesotsas Oskar Kallase ja Karl Koppeliga Villem Reimani algatusel Karl August Hermannilt “Postimehe”. Peatoimetajaks määrati Reimani soovitusel Tõnisson. 1898 tekkis Tõnissonil vaen Ado Grenzsteiniga, kelle ajaleht “Olevik” manitsest eestlasi kohanema venestuspoliitikaga. 1905. aasta revolutsiooni ajal vastandus ta radikaalsetele seisukohtadele. 1906 valiti Tõnisson Liivimalt esimese riigiduuma esindajaks, mis küll saadeti üpriski kiirelt laiali. Tõnisson pidi seetõttu veetma 1908 kolm kuud vangis. Hiljem tegeles hariduse edendamisega. 1915. aastal rajas Tõnisson Tartus ka Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille ametlikuks eesmärgiks oli Liivimaa sõjapõgenike abistamine, ent mis tegeles ka rahvusliku liikumise juhtimisega. 1917 oli Tõnisson tihedalt seotud eesti autonoomsuse loomisega ja oli Eesti Maapäeva liige.

1917. aasta lõpus ja 1918. aasta alguses viibis Tõnisson välismaal. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ning oli 1918. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid märtsis de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia, mais 1918 ka Itaalia.Eesti Ajutise Valitsuse portfellita ministri ametikoht tagas talle ka nendes riikides mõningase autoriteedi.

1919. aasta algul osales Tõnisson Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema juhtiud Eesti Rahvaerakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson koalitsioonis vasakerakondadega oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Tõnisson kandideeris aga edukalt Riigikokku ning oli selle I-V koosseisu liige, aastatel 1923-1925 ja 1932-1933 ka parlamendi esimees.

Ta tegutses Eesti Wabariigis poliitikuna kõrge eani, pidades viimase poliitilise lahingu üle 70-aastasena, kuid 1940 ta arreteeriti.

Jaan Tõnisson

1905. aasta revolutsioon

Vene Keisririigi pealinnas Sankt-Peterburis algasid 9.jaanuaril Verise Pühapäeva tulemusel rahvarahutused. Selle tulemusena kirjutas 17.oktoobril keiser Nikolai II manifesti Venemaa Keisririigi kodaniku vabadustest ning valimisõigusest Riigiduumasse. 

12.-24. jaanuarul 1905 toimusid stregid (nt. Vagunitehas Dvigatel, Tallinna tselluloosivabrik jne). 26. jaanuaril keeldusid õppetööst Tartu Ülikooli üliõpilased. Streikides osales umbkaudselt 12000 inimest.

16. oktoobril 1905 toimusi demonstratsioon Tallinnas Uuel turul, kus oli 8000-10000 osavõtjat. Inimesed olid rahumeelsed ja ootasid saadikuid. Äkitselt piiras turu ümbruse ümber sõjaväeüksus (100-120 sõdurit) ning avasid kogunenute pihta tule - tapeti 94 ja vigastada sai üle 200 inimese.


Tallinnas Uuel Turul surnud ohvrite ära saatmine


Järgmine streik toimus 26. oktoobril, kuid juba 27.-29. novembril toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes eraldi kaheks koosolekuks. Ühel neist nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi.

1905. aasta oktoobris- novembris loodi pärast Nikolai II poolt välja antud manifesti Eesti esimesed legaalsed parteid. Sisuliselt olid peaagu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa keisririigi valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalikku omavalitsust.

Kuigi revolutsiooni juhtisid algselt sotsialistid, puudutas see hiljem ka teisi poliitilisi suundi. 27. novembril 1905 alustas Tartus tööd ligi 800 delegaadiga maalt ja linnast üle-eestiline rahvaasemike kongress, mis lõhenes kaheks - radikaalseks ja mõõdukaks osaks. Teine koosolek toimus 11. detsembril.

12.-20- detsembril 1905 ja ka 1906. aasta alguses põletati Põhja-Eesti maha 114 mõisahoonet ja Liivima kubermangus 230 mõisa. Rahutuste mahasurumiseks moodustati karistussalgad. Kokku hukkus nende tõttu kuni 18. veebruarini 1906 üle 300 inimese ja ihunuhtlust sai üle 600.


Kehtna mõis pärast 1905.aasta rüüstamist





Lohu mõis pärast 1905. aasta rüüstamist


 

1905. aasta revolutsioon oli eestlaste jaoks tähtsa rolliga, kuna sel ajal hakkas eestlaste seas levima esimest korda mõte Eesti iseseisvumisest või vähemalt autonoomiast. Niisiiis võib öelda, et rahvarahutused olid üheks esimeseks ajendiks vabariigi tekkimisele.

 
 

Eesti 20. sajandi alguses

Rahvuslik liikumine

20. saj. alguses olid Eestis levinud erinevad seltsid. Näiteks tekkisid karskus-, ja spordi seltsid, mis aitasid kaasa rahvuskultuuri edendamisele. Rahvusliku liikumise laienedes tekkisid liikumises erimeelsused. Liikumine jagunes liberaalseks rahvusluseks(ehk mõõdukas ja radikaalne rahvuslus) ning sotsialism (rahvuslik ja rahvusvaheline).

Tarus tegutsevate liberaalide üheks juhiks oli Postimehe toimetaja Jaan Tõnisson. Tõnisson võitles baltisakslaste ülemvõimu vastu ja edendas Postimehe kaudu eestlaste rahvuslikku eneseteadvust. Samuti koondas Tõnisson endaga mitmeid teisi haritlasi: Villem Reiman, Oskar Kallas, Karl August Hindrey, Peeter Põld jt.). Tõnissoni toimetatud ajaleht Postimees edastas ka politiilisi vaateid nõudes eestlaste õiguslikku võrdsustamist baltisakslastega.

1901. aastal hakkas ilmuma Tallinnas Postimehe võistleja päevaleht Teataja, mille asutaja oli Konstantin Päts. Teataja seadis sihiks eestlaste majandusliku olukorra parandamise, mille saavutamiseks tuli baltisakslased nii majandusest kui ka poliitikast kõrvale tõrjuda. Teataja lõi liite ka Venemaa demokraatidega ja kasutas ära Venemaal toimuvaid reforme. 1904. sai K. Pätsist Tallinna abilinnapea, ning ta tõrjus eesti-vene valimisblokk välja sakslased linnavolikogust.

Kultuur 20.saj alguses

1900 asutati Eestis esimene kutseline sümfooniaorkester Aleksander Läte poolt.
1901 salvestati plaadile esimene eestikeelne laul Peterburis.
1909 asutati Tartus Jakob Hurda mälestuseks Eesti Rahva Muuseum. Sajandi alguses avati Vanemuise ja Estonia teatrihooned. 

 
Estonia teatrihoone
Vanemuise tearihoone

1905 asutati kirjanduslik rühmitus Noor-Eesti. Sinna kuulusid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik. 
 
1906 avati Tartu Tütarlaste Gümnaasium, mis oli esimene eestikeelne gümnaasium Eestis.